Avatud kõrvaklapid (Open-Ear)

Open-ear kõrvaklappe kantakse ilma midagi kuulmekäiku sisestamata: kõlar jääb kõrva ette või toetub oimukohale, jättes kanali vabaks. Heli jõuab kohale õhu kaudu (õhujuhtivus) või koljuluude kaudu (luujuhtivus), olenevalt mudelist. Tulemuseks on see, et kuulete korraga oma muusikat ja ümbritsevat keskkonda, kaotamata kontakti liikluse, kolleegi või teadustusega. See formaat seab esikohale turvalisuse ja mugavuse, mitte isolatsiooni: miski ei suru kõrvas, kuumus ja ummistuse tunne kaovad, mis on eelis pikkadel päevadel ja in-ear-kõrvaklappide suhtes tundlikele kõrvadele. Kaasnev kompromiss on selge. Ilma tihenduseta ulatub bass vähem sügavale ja tegelik helitase langeb kohe, kui ümberringi on müra, nii et lärmakas metroo võtab võimust. Helilekkeid esineb samuti suure helitugevuse juures, lähedal viibijad kuulevad õrna muusikajuppi. Kinnituseks kasutatakse painduvat kõrvatagust aasa, kuklavõru või kerget peavõru, mis on mõeldud püsima paigal kõndides või joostes ning millel on sageli higi- ja vihmakindluse sertifikaat. Ühendus on peaaegu alati Bluetoothi kaudu, kõnemikrofoniga ning kahe kõrvaklapiga mudelitel laadimiskarbiga. Kui soovite end välismaailmast selgelt eraldada, on in-ear-kõrvaklapid vastupidine valik, tänu nende kuulmekäiku tihendavale otsikule. Hoolikalt valitud heliallikast on kaasaskantava heli puhul siiski kasu, olgu selleks audiomängija või telefoniga ühendatud kaasaskantav DAC.